Esimene trimester ehk esimesed kolm kuud \\ beebi number 2

Sunday, August 09, 2020

Tere blogi,

Jah, üllatus, üllatus, ma olen rase! Esimene trimester on läbi ja teen küsimused-vastused varjandis blogipostituse. Ausalt öeldes ei olnud mul just kõige kergem algus- jõetus, väsimus, iiveldamine ja oksendamine kestsid 6. nädalast kuni 13. nädalani. Ei tuleks vist eriti huvitav postitus, kui ma peaks kirjutama, kuidas ma kõik need nädalad voodis veetsin ja mitu korda päevas vetsupotti kallistasin, nii siis vastan pigem mõnedele esimese trimestriga seotud küsimustele.
 

Kuidas sa avastasid, et sa oled rase ja kuidas sa Tristanile ütlesid?
Ühel reede hommikul ärkasin varem, et trenni teha. Jooksin jooksulindi peal umbes 30 minutit ja terve selle aja tundsin end imelikult. Umbes 5 minutit enne jooksmise lõppu tuli mul üles mega suur röhitsus ja natuke maomahla. See tunne oli nii tuttav! Tagasi tuppa tulles tegin veel Tristanile nalja, et olen vist rase. Terveks päevaks jäi see mõte mind kummitama ja ma ütlesin Tristanile, et peaks igaks juhuks rasedustesti tegema. Järgmine päev läksime apteeki ja ostsin kaks rasedustesti. Pühapäeva hommikul tegin testi ja sain oma triibud kätte. Siis muidugi jagasin uudist Tristaniga ja näitasin talle ka neid ilusaid triipe. Me olime mõlemad (ikka rõõmsalt) üllatunud ja ei uskunud, et seekord nii kergelt läks. 😂 Järgmisel päeval helistasin kohe perearstile ja panin konsultatsiooniaja kirja. Anti ultrahelisse saateleht ja paari päeva pärast saimegi aja. Ultraheli kinnitas, et olin sel hetkel 6 nädalat rase. Ka kuulsime (ja nägime ekraanil tuksuvaid) südamelööke, mis nii varajases raseduse alguses oli kindlasti üks meie tipphetki.


See on sinu teine rasedus. Kuidas te otsustasite, et olete valmis teise lapse saamiseks?
Põhiteguriks oli kindlasti minu Austraalia viisa saamine ja siia kolimine. Kui hakkasime partnerviisat taotlema, siis otsustasime Tristaniga, et ei hakka teist last planeerima, enne kui oleme Austraalias end ilusti sisse seadnund. Õnneks läks meil kolimisega kõik hästi ja ma lõpetasin beebipillide võtmise selle aasta algul.

Kuna teatasite rasedusest perele/sõpradele?
Minu vanematele ja Tristani perele ütlesime põhimõtteliselt kohe. Lähedaste sõpradega jagasime uudist nädal hiljem. Ja suuremale seltskonnale andsime teada, kui olin 13 nädalat rase.

Kas teil on plaanis teada saada lapse sugu? Keda eelistate, poiss või tüdruk?
Minu järgmine ultraheli aeg on nädala pärast ja kindlasti tahame teada lapse sugu. Me Tristaniga oleme väga valivad nimede suhtes ja poiste nimedega on meil veel raskem. Et enda elu lihtsamaks teha, tahaks ainult ühe soo nimedele keskenduda. Aa, ja kuigi ma ei ole stereotüüpiline, et roosa tüdrukutele ja sinine ainult poistele, siis natuke ikka tahaks mööblit või riideid valides teada, kes tulemas on.
Kui rääkida nüüd, et kas meil on väike eelistus, kes võiks sündida, siis minul on natuke jah - tüdruk! Miks? Saskia on olnud tõeline ingel ja temaga on olnud ikka päris kerge. Ja mulle nii meeldiks kui tal oleks väike õde, kellega koos kasvada. Tristan kaldub ka rohkem tüdruku poole, aga samas ütles ta mulle, et kui on poiss, siis oleks ka äge.

Kuidas on olnud kogemus siiani arsti vastuvõttudel? Kas on midagi sarnast/erinevat ka UK ja Austraalia vahel?
Jaa, päris palju asju on Austraaliaga võrreldes teisiti olnud. Ma toon välja tähtsamad erinevused punktidena.
  • Inglismaal ei olnud mul kohe raseduse alguses ultraheli. Esimene ultraheli tehti mulle, kui ma olin 13. nädalat rase. Enne ultrahelisse minekut pidin ma mingeid meeletuid ankeete täitma ja andma informatsiooni oma meditsiiinilise tausta kohta, meie sugulaste geneetilise tausta kohta, kui palju ma alkoholi tarvitan, kas ma suitsetan, jne. Austraalias ei ole ma sellist ankeeti veel täitnud. Võibolla on neil minu meditisiiniline taust juba teada (tänapäeval ju kõik online's ja saab lihtsalt neid asju üle kanda). Austraalias saadeti mind kohe saatekirjaga vereproovi andma ja ultrahelisse, kus tehti mulle ka (kirjalikul nõusolekul) vaginaalne ultraheli, et täpsemalt teada saada, kui kaugel minu rasedus on.
  • Austraalias ei ole 10-13 nädala ultraheli (eesti keeles KV, ingl. keeles dating scan) kohustuslik. Kui suguluses ei ole esinenud väärarenguid või kromosoomhaiguste riske, siis võib sellest ultrahelist täitsa loobuda. Meie otsustasime siiski ultraheli ja uuringute kasuks ja maksime ka selle eest $150 (austraalia dollarit).
  • Inglismaal ei pidanud ma ühegi ultraheli eest maksma, Austraalias aga nagu ma mainisin, küsiti KV eest päris suurt hinda. Ka 20. nädala ultraheli (loote arengurikete skriining, ingl keeles morphology scan) eest küsitakse siin umbes
    $160.

Lemmiktoit esimese trimestri ajal?
Nagu ma eespool mainisin, peaaegu kõik, mis ma sõin, tuli mul välja. Isegi kui läks hästi ja õhtusöök sees püsis, siis nii kui hambahari suhu sai, tõi see esile okserefleksi ja ma olin jälle vetsupotti kallistamas. Kõige paremini püsis mul sees lõunasöök ja siis ma ainult sõin kartulisalatit, mille tegin väga lahja- kartul, kurk, muna, hernes, hapukoor, Kreeka jogurt. Ja värsket kurki soolaga oli ka mõnus krõmpsutada.

Kas oled teinud ka midagi teisiti võrreldes oma esimese rasedusega?
Ei, ma olen teinud põhimõtteliselt täpselt sama nagu siis, kui ma Saskiat ootasin. Olen võtnud oma vitamiine, foolhapet, söönud tervislikult ja vältinud/piiranud teatuid toiduaineid/jooke, liikunud nii palju kui võimalik.

Kas olete Saskiale ka seletanud, et tulemas on pisike beebi?
Jaa, oleme ikka rääkinud sellest. Ta on olnud minuga kaasas arsti vastuvõttudel ja ka ultrahelis mõlemal korral. Alguses ei saanud ta muidugi täpselt aru, millest jutt käib, aga nüüd ta juba ise räägib beebist ja tahab vahel mu kõhtu kuulata. Kui küsida temalt, et kas sa tahad väikest õde või venda, siis on vastus küll üks suur ja vali EI!😂

Mis oli kõige parem osa esimese trimestri juures?
Ultrahelis südamelöökide kuulmine ja näha meie väikest armast beebit ekraani (kaks korda lausa 😍). Ja Saskia, kes oli nii kannatlik, kui kahe aastane üldse olla saab ja proovis aru saada, miks emme pidi palju voodis lamama. Kui ma järsku püsti tõusin ja vannituppa oksendama jooksin, tuli Saskia mulle järgi, patsutas mulle seljale ja küsis, emme, kas kõik on korras? Minu nunnu! 💖



You Might Also Like

0 comments